Nordic Championship 2012 Norra

Converse tennised, liiga palju inimesi, hingemattev loodus = Norra

Kaks-kolm nädalat tagasi saime Eesti Jalgrattaliidu kaudu kutse Norrast, kutse osaleda Põhjamaade Meistrivõsitlustel. Järgnev oli ilmselge, minek! Seekord sai otsustatud laeva ja auto kasuks, et kõik vajalik varustus ja tagavara varustus kindlasti kaasa saaks.

Oslos oli meil väga soe vastuvõtt ja sellel korral ei pidanud me kulutama hosteli, hotelli või motelli uksi. Pikk Pai Mayricale 😉

Plaan  ise oli selline, kolmapäeval laeva, neljapäev sõiduks Stockholm-Oslo ja reedel hommikul mäele. “Suur oli aga üllatus” kui selgus, et mägi avatakse sportlastele alles kell 18.00 õhtul.
Aga ega sellest ei saanud ju lasta end morjendada..

Kui me lõpuks hakkasime mäe poole sõitma ja olime juba ca 10km kaugusel Drammeni suusa-keskusest, avastasin mina “udupea”, et mul ei ole sõidujalanõusid kaasas. Ainukene tagavaravariant on “flipflopid”. Kuna Oslo – Drammen asuvad teineteisest ca 52km kaugusel, siis tekkis mõte osta lähimast kaubanduskeskusest varujalanõud. Suvalised “skeidid” või midagi. Aga mida ei ole, seda ei ole. Ainukene jalanõu mida norralane tunnistab&armastab on Converse tennis :D..

Nii et muud võimalus ei jäänud, kui sõita 30km tagasi Oslosse. OtseLoomulikult ei tule lihtne tallinlane selle peale, et Oslo linn võib ju reedel peale kella kolme pealelõunat olla nii sisse kui välja suunal umbes mis umbes. Niisiis peale 3,5 tundi sai ka 70km sõidetud ja Triinu sõidukossid olemas.
Tänu sellele seigale saime mäekeskusesse alles kell 19.00 õhtul ja kahe tunni jooxul ei raatsinud me jala track walki teha, asusime kohe rattaga mäele. Võin öelda, et see oli “huvitav” – aga nii ta tehtud sai 🙂

Laupäevane päev ootas meid jällegi oma 30. kraadi kuumaga vilus, ja nii saime ca 4-5h trenni tehtud.
Pean ütlema, et minul võttis küll terve päev aega et see kuni 3km rada selgeks saada. Paulil vist mäluga probleeme ei ole ja temal käis see kiiremini 😛 Igatahes.. väga kift rada. Kivid kivid kivid kivid, ja kiiirus. See oli midagi totaalselt muud kui me kunagi kogenud oleme. Jah, ka Soome on kividerohke aga no see mis meid Norras tervitas oli midagi väga väga..

Üks huvitav tähelepanek – kultuurist ja elementaarsest viisakusest ei tea paljud sealsed meessõitjad vist mitte midagi. Kordagi ei ole ma elus kogenud seda, et sõidetakse 2-3m laiuse raja peal lihtsalt sõna otseses mõttes korduvalt “selga/sisse” jne. Oma osa kohalikust “viisakusest” sõnade näol sai ka Paul “njet” No comments .. 🙂
Aga selle eest naissõitjate kohta on mul ainult kiidusõnu. Kaasvõistlejatega suheldakse väga sõbralikult&∓professionaalselt, võistlus käib siiski ju ainult raja peal!

Võistluspäevast e. sportlasele armu ei anta.

Kui ennem seeding runi on soov veidi “sooja teha” siis on äratus kell 06.00. Mõnele unimütsile on see liig mis liig. Aga vähemalt kell 08.00 hommikul sai veidikene hingata isegi ja õhk ei tundunud justkui Soome saunas. Sõitjaid oli võistlusel üle saja ja huvitav oli ka see, et erinevaid võistlusklasse oli kokku 14. Ainuüksi naiste klasse oli kokku mitu mitu.

Stardi eel me ise sellel korral väga suurt võistlusärevust väga ei tundnud kumbki. Ehk hakkab tulemus oma eesmärki täitma. Sõitma minnes, ei julgenud me kumbki väga midagi loota. Nähes kuidas meile nii võõral rajal kohalikud norralased ja rootslased kihutavad, ja oligi “karp lihtsalt lahti”. Ja seda mitte sellest, et me poleks varem näinud kuidas profesionaalid sõidavad. Ei – oleme ja korduvalt ja isegi WC sõitjaid. Aga peab mainima uuesti, et see Norra mäestik on ikka hoopis midagi omalaadset ja Euroopa rajad tunduvad sellega võrreldes kuidagi asfalteed 😉

Aga – kui mina olin oma seeding runi lõpetanud Järjekordse “matsuga” ( hakkab juba tüütuks muutuma ), oli Paul seeding runi edukalt teinud ja ütleme nii, et ärevust jagus.

Millegi pärast ei olnud norrakatel ajavõtusüsteemil ajanäidikut/tablood, kust saaks tulemusi jälgida. Oli ainult norrakeelne jutuvada, millest ei suutnud aru saada isegi numbreid. Peale kerget poolt tundi ootamist ja viimaste sõitjate laskumist, pandi ülesse seeding runide tulemused. Paul oli oma eelsõidu tulemusega 4-ndal kohal. Kõigest mõned sajandikud kolmandale kohale alla jäädes.

See kergitas veidi pinget, kuna suure üllatusena tulnud tulemus ja võimalus ikkagi nii suursugusel võistlusel poodiumikohale end võidelda on uus tunne. Ei tea kas selle nahka läks ka finaali sõit ja tekkinud kukkumine?! Pigem usun, et sellel korral jälgisime mõlemad, mina enda seeding runi kukkumise tõttu ja Paul “võimaluse” tõttu downhillerite motot. “Käsi kullas või P…. mullas” Sellel korral oli siis sellel n.ö motol ka tõsi taga. Paul lõpetas finaali sõidu mulla ja puudega kokkupuutes. Mis jättis ta siiski Põhjamaade Meistrivõistlused 2012 Juunior klassi ülitublile, 14ndale kohale.

Minul avanes aga võimalus finaalsõidus enda kukkumine parandada ja 30 sekundit ka aega tagasi teha. Plaan peale seeding runi oli sõita ilma kukkumisteta. Natukene end tagasi hoides, aga “teha” puhas sõit. Sellel sõidul see mul ka korda läks, ja kokku suutsin end sõita Põhjamaade Meistri-võistluste Naised Eliit klassi 6-ndale kohale. Absoluutselt uhke on tagarehvi näidata kohalikule Norra naisele, kellel võistlussärgil rohkem toetajaid kui minu koeral täppe ja sõita samasse minutisse maailmakarika etapil tuntud eliidi naisega Ager-Wick Anita ( pildil)

Seega võib öelda, et jätsime Norrasse endast maha ühe korraliku rehvijälje!

Ja olgu mäed välismaal millised tahes, Eestimaa on ikka üks ilus maa 😉

Jalgrattaklubi Freedown
Triinu Laurits
Paul Raid